Matused on inimese saatmine tema viimasele teele ning läbi aegade on matustega kaasas käinud ka lillede traditsioon. Enamik maailma rahvaid saadavad oma lahkunud sellele teekonnale lilledega ehitult. Lilled ja pärjad on justkui viimane austus-, armastuse ning lugupidamise avaldus. Matustele lillede viimine oleneb suures osas lähedaste soovist. See soov võib tuleneda sellest, kas ja kuidas on lahkunu või tema omaksed otsustanud. Suuresti oleneb valik ka sellest, kas on lubatud tuua ainult lõikelilli või ka pärgasid. Kui lahkunu läheb tuhastamisele krematooriumis, on lubatud viia ainult lõikelilli.

Tihtipeale aga ollaksegi kimbatuses juba selle ees, et milliseid valikuid teha? Kas pärg või kimp või tagasihoidlik lõikelill? Samuti tekib küsimus selle osas, et millistes toonides lilled on hea valik või millised üldse ei sobi? Seetõttu olemegi teinud väikese spikri selleks puhuks, kui ootamatult selliste küsimustega vastamisi ollakse.

Millist lille/pärga valida?

Tänapäevaste traditsioonide järgi on ärasaatmisele lubatud viia peaaegu kõiki lilli. Punane roos ja punane nelk on sellised lilled, mida kurva sündmuse puhul eriti kommetekohaseks ei peeta. Samas aga on nelk üks levinumaid nn. „matuselilli“. Peale nelgi on kindlad valikud näiteks krüsanteem, liilia, kalla ja hortensia.

Kui inimene läheb matmisele, on kombekas surnuaeda lahkunu hauale tuua pärgasid ja matusekimpe. Matusekimbud erinevad tavakimpudest nii, et need ehitatakse tihti spetsiaalsele plastvahuga (oasise) alusele. Plastvahul olev kimp on suurem, kui tavakimp ning püsib haual ka kauem vastu ning nende kujud võivad olla erinevad. Kõige levinumad on piklikud, ümarad ja tilgakujulised. Samuti võib sellistesse kimpudesse seada väga paljusid erinevaid lillesorte, näiteks roose, kallasid, liiliaid, nelke, krüsanteeme jpm.

Matusepärjad seatakse samuti plastvahu (oasise) alusele, kuid sedapuhku pigem ringikujulisele. Lilled seatakse kuuseokastest alustele ning traditsiooniliselt seatakse selle külge ka kaastundeavalduse või kadunu nimega valge või must lint.

Väga populaarseks matuselille värviks on valge, mis sümboliseerib puhtust ning vabadust. Samas on hakatud viimastel aastatel aga aina rohkem kasutama värvilisemaid lilli, mis annaksid kimpudele ning pärgadele omapära ning muudaksid need mitmekülgsemaks. Eelistatavalt on need värvilised lilled ka pigem tagasihoidliku värviga, nt. heleroosa, helesinine, kreemjas jne.

Lillede ja lilleseadete valimisel tuleb eelkõige arvestada kas kadunu enda või tema lähedaste soovidega. Kui tegu on tuhastamisega, mille puhul ei pruugita urni surnuaeda matmist kohe läbi viia, on parimaks valikuks lõikelill. Tihti annavad aga lähedased juba varasemalt enne ärasaatmist teada, milliseid pärgi, lilli või kimpe oodatakse.

Matuselilled – kas kunst või päris?

Päris tihti võib tekkida küsimus selle osas, kas ärasaatmisele on sobilik minna kunstlilledega. Eriti võib selline dilemma olla näiteks külmemal ajal, kus eluslilled kipuvad halbadele ilmaoludele paratamatult alla jääma. Sobilik on pigem siiski mõelda eluslillede peale. Samas tuleb aga ka siinkohal võtta arvesse lahkunu või tema omakste soove. Kui aga kunstlilled on lubatud, tuleks siiski sellises olukorras pigem mõelda kas matusekimbu või pärja peale. Kunstlilledega seotud pärjad ja kimbud peavad hästi vastu ka talvistes ilmaoludes ning on ka olukordades, kus ei ole võimalik tihti hauda külastada ja värsket lille viia.

Lillede keel on kõigist keeltest kõige mõjusam. Just seetõttu peakski lisaks etteantud soovidele lähtuma ka iseenda sisetundest. Mitte ükski lill ei ole kole lill ning kõik leinaseaded ei pea olema ilmtingimata valged. Võtmeks on lihtsus – kuid ka lihtsuses leidub omapära, läbi mille on võimalik lahkunule kaastunnet avaldada.

Kui see leht oli sulle kasulik, siis kliki “Meeldib” ja kui võiks ka sinu sõpradele huvitav olla, siis kliki “Jaga”. Aitäh tagasiside eest!